reede, 11. mai 2012

Kiire pilk sahtlisse - Prince of Persia (1992) ... ja pisut juttu Game Boy mängude kujundustest

Prince of Persia (1992) on kuulus, aga igav, nagu juuresolev Game Boy mängu kaanepiltki. Tegelikult on tegu vaid ebaõnnestunud kassetikujundusega. Päris mängukarbi kunstiline külg on täiesti tasemel. Õnneks on selline "ilus karbipilt vs plank kassetipilt" vanade Game Boy mängude kujunduste juures pigem harukordne juhtum. 99% hallidest kassettidest on fantastilise väljanägemisega, justkui suuremat sorti margid või miniatuursed maalid.


Natuke Game Boy mängude kaanekujundusest
Esimese põlvkonna Nintendo Game Boy kaanekujundused olid veel väga kõrgel tasemel. Reeglina on tegu kvaliteetsete joonistustega, mis üritasid ostjale klassikalises võtmes sisendada, et tegu on super-ägedusega ja too ei pea kahetsema oma ostu, vähemalt mitte enne, kui raha makstud ja mängu konsooli torkab. 

90ndate keskpaigaks oli mängude graafika juba enam-vähem multifilmi tasemel, kuigi mitte päris. Mängude välise osa kujundamisel elati aga veel 70ndatest pärit arusaamaga, et kujutlusvõime peab puuduvad pikslid ja värvipaletid tasa tegema. Nii seda vaimu siis kaanepildi ilu kaudu toidetigi. Asi läks igavaks 90ndate teises pooles, kui kujundamisel hakkasid domineerima ajastule omane odav 3D graafika ja suure ofsetiga fototrükis. Esineb isegi jaburaid juhtumeid, kus mängu kaanepilt on laenatud nö suuremalt vennalt ehk telekamängust. Ühtlasi läks kogu mängude kvaliteet kvantiteedi suhtes koos Game Boy Color mängudeseeriaga allamäge.

Prince of Persia juurde tagasi
Esimene Prince of Persia on väga tuntud, metsikult igale poole porditud ja elutüütu. Prints jookseb kohmakalt, hüppab äpult ja raputab näoga seina joostes pead, nagu juhm. Mäng ei ole otseselt halb, aga on pigem halvasti vananenud. Kohe kuidagi ei teki seda ahvikannatust, et esimenegi tase läbi teha. Saan pika pusimise peale mõõga, ründan esimest vastast ja suren. Uuesti mõõka otsima? Ei taha.



Prince of Persia reklaam ajakirjas