pühapäev, 24. jaanuar 2010

Kiire pilk sahtlisse - Raging Fighter (1993)



Raging Fighter (1993) by Konami. Ma pole ennast kunagi võitlusmängudes päris kodus tundnud. Kombosid selgeks õppida pole viitsinud, fatality't pole teinud ning ühtki Fireballi pole kah seni visanud, aega on, küll jõuab. Seetõttu lähtun võitlusmängude iseloomustamisel kõhutundest.

Käesolev Konami Raging Fighter on selline, ei liha ega kala. Kindlasti pole mäng liiga lihtne, samas, liiga raske kah pole. Kaanepildilgi näha olevad ülivihased tegelased on üsna selgelt eristatavad ning oskavad, erinevalt minust, teha igasugu trikke.

Üllataval kombel tundub selles mängus kõigi võitluste salarelvaks olevat rusika- või jalalöök põlvelt... Ja ebatavalisel kombel on metsikult tüütu hoopis hüppamine. D-pad UP lennutab tegelase poole keha kõrgusele vastase pea kohale, kuid on samas täiesti kasutu. Mingit ägedat kannaga pähe äsamist sellise lennuka hüppe pealt teha ei saa ning enamasti maandud üsna lollakalt rusikalöögi otsas.

Üldse näib, et vastane on väga kiire ja osav lööja, kuid minu enda löök koosneb kahest aeglasest kaadrist. Otsest viidet ei ole, kuid löögid ise on umbes sama piinavalt venivad, nagu Last Action Hero Game Boy versioonis, kuigi päris mitte nii aeglased.

Muusika on väga OK. Taustad ja sprited talutavad. Mis teeb aga mängu omapäraseks ja esiletoomist väärivaks, on Story mode. Esialgu ei saanud ma aru, milles siis story seisneb, sest jutuajamised olid lühikesed ning piirdusid tüüpilise ähvardusdialoogiga See VS Too. Mõne aja pärast aga mõistsin, et lugu on siis järgmine. Sa saad kaks korda kaotada ja kolmandal korral saab mäng läbi. Võites võtad kaasa oma pooliku eluriba ning kaotades saad võitlemiseks uue tegelase.

Palju neid tegelasi seal kokku ei ole, kuskil 7-8. Kahjuks kuigi huvitavad nad välja ei näe. Game Boy ekraanil on nad umbes samasugused väljavenitatud androdid nagu kaanepildilgi. Pildil, mis iseenesest on üks väga kena võitlusmängu joonistus ja peaks rippuma iga 12 aastase Game Boy fänni magamistoa seinal.