esmaspäev, 30. november 2009

Dexterity (1990)



Dexterity (1990), tõlkes Käteosavus, on pealnäha korralik puslemärul, mis kaanepildi järgi mõeldud keskmisele ja nooremale koolieeale. Tegelikult on tegu väga vastuolulise ja frustreeriva mänguga, mis mingist hetkest alates sööb närvid ja viib mõistuse. Alguses on kõik aga vaikne ja rahulik. Mängu taustalugu kaasasolevas raamatus jutustab pisut imalalt:

"Dexter Doolittle'l on hämmastav kujutlusvõime! Ta oskab ennast unistada kuhu iganes soovib - sealhulgas oma paljudesse maagilistesse mõistatuste-tubadesse."

...

"Juhata Dexter'it tema rõõmsal teel, kui ta hüppab plaadilt plaadile, neid ümber pöörates ja samal ajal põigeldes, blokeerides ning püüdes lummavaid erineva kuju ja suurusega tegelasi. Mõnesid tema maagilistest puslesõpradest saab muuta imelisteks puuviljadeks."

...

"Leia liivakell, haamer ja maagiline süda, et saada lisapunkte ja veel rohkem kujuteldavaid ruume. Samas, hoidu hirmuäratava pealuu eest, mis võib peatada Dexter'i juba varakult, enne, kui ta leiab imemaitsva jäätise väärtusega 5000 punkti!

... õõ...

"Sa ei leia ühestki teisest Game Boy mängust rohkem lusti ja fantastilist juhuslikkust, kui nendest 30 nobenäpulistest, kiiretest Dexter'i kahtlase kujutlusvõime seeriatest"

... valus...

"Nõnda siis, leia maagiline võti ja ava uks nii Dexter'i kui ka sinu enda imelisse kujutlusvõimesse!"

Kõige tobedam ja vastuolulisem eellugu, mida mida ühele lihtsale mängule kirjutada annab. Tavaliselt pole kuigi oluline, mida mängutegijad puslemängude juures jutustada üritavad ning keegi ei pööra neile erilist tähelepanu. Siinkohal on SNK saanud maha tähelepanuväärse totrusepärliga, mis ei kirjelda mängu sisu ning tekitab kõvasti arusaamatusi neile, kes mängu kunagi mänginud on. Milleks kogu seda teksti vaja oli, jääb selgusetuks, aga kindel, et vähemalt kolm vanaema langes selle imekauni jutu ohvriks ja ostis lapselapsele mängu, mille too kolmandal päeval oma mänguhaamriga lapikuks lõi.



Dexterity on olemuselt väga lihtne ja tore mäng, meenutades õige pisut kuulsat PacMan'i. Mängu peategelane Dexter jagab 7x8 ruudulist platsi kamba vahvate peletistega, kes sõbraliku näoga ringi chillivad ja musti ruute valgeks pööravad. Sinu eesmärk on aga kõik põranda valged ruudud mustaks keerata enne, kui aeg otsa saab. Idee on mõnus ja fun.

Kokku on mängus 30 erinevat taset, kuid frustratsioon algab aga juba kuskil viienda juurest. Mängu ise on hästi ehitatud, loogiline ja arusaadav. Paraku on selle üks ja ainus probleem ülepingutatud raskustase. Mängija vastu on pandud töötama liiga palju vastutegureid - aeg, surmavad elukad ja needsamad siga keeravad elukad.

Aeg on halastamatu. Taseme läbimiseks on aega 2,5 minutit. Liivakella abil saab võita 10 sekundit, aga pigem ei maksa sellega arvestada, sest liivakellasid lihtsalt ei leidu.

Lisaks ajale töötavad sinu vastu sinu enda "vahvad puslesõbrad". Tavaliselt on neid platsil 3 või 4. Nad liiguvad umbes sama kiirusega, nagu sina ning tegelevad üliaktiivselt plaatide ümberpööramisega. Tavaliselt just mängijale kahjulikus suunas. Tulistada neid ei saa ning katsuda ei maksa, saab surma. Efektiivseid võimalusi nende takistamiseks õnneks on. Kui pöörata mustaks üks valgetest plaatidest, mis on samal joonel teise musta plaadiga, tekib doominoefekt ning ettejääv puslesõber on mõneks sekundiks liikumatu. Lisaks saab neid platsil olevate kastidega üle ääre lükata, aga lõppkokkuvõttes vahet ei ole. Vabaned sa neist ikkagi vaid tavaliselt ükshaaval ning loetud sekunditeks.



Kui PacMan'is annab pärast Power Pellet'i söömist Pac-dot'ide hulgas kõva puhastustöö teha, siis Dexterity's jõuad sama ajaga mõned üksikud plaadid õigeks keerata. Kui PacMan'is kehtib reegel, "mis söödud, see söödud," siis Dexterity's hakkavad sinu sõpradest tõpranäod kohe pärast ülesärkamist uuesti platsi pahupidi pöörama ning on endiselt surmavad.

Kõik sissejuhtatuses mainitud ägedad lisad, nagu marjadeks muutmine ja haamer, ilmuvad mingitel väga haruldastel hetkedel ning annavad võimaluse peletistest vabaneda vaid sekunditeks. Sinul on aga vaja paari minuti jooksul üle käia terve laud ligi 50 ruuduga. Peletisi on tavaliselt 3-4, sina oled üksi ja sama aeglane kui nemad. Nemad on surmavad, sina saad neid hea positsiooni korral ainult hetkeks uimastada.

Mingist toredast unenäost ja imelisest fantaasiamaailmast on asi kaugel. Tegu on robustse ellujäämismäruliga. Olukord on veidi klaustrofoobiline, kontrolli alt väljas ning kunagi sa ei tea, mis toimub järgmiseks. Erilistele masohhistidele on olemas veel Multi Mode, kus mängija peab mõne minuti jooksul ära puhastama keskmise ja kõik sellega külgnevad ruumid.

Mäng on välimuselt sarnane Snooy Magic Show'le, kuid Snoopy vastasteks olid ruumis ringi põrkavad pallid ning Snoopy eesmärgiks oli ära korjata neli tema sõpra. Dexterity's pead sa aga üle käima kõik põrandal olevad plaadid, vältima nelja eri kiirusel ringitöllerdavat tegelast ning veel omakorda üle käima nende poolt rikutud plaadid.

Kohmaka GameGenie koodide abil saab ennast muuta surematuks. Kas see aitab? Veidi, mäng muutub tõesti lõbusamaks. Sinu puslesõpradest saavadki nüüd lihtsalt ulakad ringi laamendavad seltsilised, kelle järel siis sina üritad koristada.

Nii mõnegi taseme läbimisel võiks täiesti süümevabalt loobuda ka ajalimiidist. Eriti tüütud on väikesed saarestikud, mille igal saarel töllerdab ringi üks peletistest. Tavaliselt on viimase saare puhastamise ajaks esimeste tegelased toibunud ja tegelevad juba rõõmsalt plaatide ümber pööramisega.


Niisiis, meie Dexter rändab väga ohtlikel radadel, lävib väga imelike sõpradega ja uneleb tõesti kahtlastes kujutelmades. Põhimõtteliselt pole väga vahet, mida ta mõtleb või endale ette kujutab. Veidi kurb on hoopis see, et väga hea kontseptsiooni ja mõnusa graafikaga mäng on suudetud igaks petteks liiga keeruliseks ajada. Mis kõige tobedam, Dexterity ei kasuta isegi tasemeparoole.

Dexterity oleks väga äge mäng, kui mängijale põnevusest kikivarvul olles munadesse ei virutataks. Umbes selline tunne tekib, kui järjekordselt on mänguplats kohe-kohe puhtaks saamas ning platsi servas olev uimastatud "sõber" ennast jälle liigutab ning eelviimase plaadi viimasel sekundil tagasi keerab.

No ja see viis kilo punkte väärt imemaitsev jäätis, mida sissejuhatuses mainitakse, on lihtsalt bonustasemel pimesi leitav... jäätis.