reede, 31. juuli 2009

Game Boy sai 20 aastaseks!

Aasta 2009 on Nintendo Game Boy juubeliaasta. Väga tähtis aasta kõigile Nintendo-sõpradele ning veelgi tähtsam igasugustele GB-maniakkidele, kes temaga seda juubeliaastat jagada saavad. Kes veel ei tea, siis 21. aprillil 1989 lasti Jaapanis müügile esimene partii Game Boy'sid.

Omamoodi veelgi tähtsam kuupäev on 31. juuli 1989. Tollal Ameerikas esmakordselt ilmunud Game Boy ja Tetrise komplektiga kinnistati kogu maailma arusaam portatiivsest konsoolimängust järgnevaks 15 aastaks.

Eurooplased jäeti ilma. Ja seda mitte mõneks kuuks, vaid enam kui aastaks. Ilmselt sai sealt alguse see kena uute mängudega viivitamise tava, mida siiani täidetakse, kuigi normannide rünnakud on juba ammuilma lakanud ning kohalik mänguturg üsna kindel ja kaitstud peaks olema.

Mängukonsoolide ajaloost on sadu häid artikleid ja videosid, kuid lühidalt võib mainida, et enne Game Boy'd oli "munamäng". Need hundi ja munadega LCD mängud, mida 80-ndate lõpus iga siinkandi laps endale ei saanud, olid tegelikult Nintendo Game & Watch plagiaatkoopiad, mida siis näpuotsaga sotsialistlike riikide poodides lähituttavatele müüdi. Tolleks ajaks, kui mina endale munamängu sain, oli juba ilma tegemas õige Game & Watch, kahe ekraaniga Donkey Kong aastast 1982.



Vahepeal, kui LCD mängudelt oli kadunud igasugune uudsus ja eripära ning paljud olid oma munakloonid NES'i kloonide vastu vahetanud, oli minule tekkinud ülaltoodud 3 mängu ja äge ViewMaster. Väikese Merineitsi stereopildid olid tollal midagi väga cooli! Ja kui lähemalt vaadata, siis meenutab ViewMaster kahtlaselt ... VirtualBoy'd. Aga aasta oli tollal siiki veel 1992.

Game Boy oli midagi täiesti rabavalt uut. On päevi, mida ei unustata kunagi. Tavaliselt paistab just neil päevadel päike, kui mittemidagi aimavad tattnokad oma esimese Nintendo lahti pakivad. Ja nii oligi.

Game Boy oli kõigi jaoks midagi enneolematut. Kelle jaoks enneolematult odav, kellele enneolematult vähese voolutarbega, kuid enamus inimeste jaoks oli see enneolematult lahe ja töökindel konsool meeletu mänguvalikuga. Juhtusin omama tolle aja parimaid mänge. Peale Tetrise olid Super Mario Land mõlemad osad, Final Fantasy Adventure ja Legend, Metroid II, Kid Icarus, Tiny Toon, Mega Man ja mõned veel. Tase, mida tollal enesestmõisteavaks pidasin, sest mul polnud aimugi, mis kõik selle kõrval veel sadade kaupa Game Boy'le toodeti. Igal juhul olid Game Boy mängukassetid väga ägedad, lahedate piltidega ning mõnusalt kompaktsed.

Game Boy polnud siiski esimene kaasaskantav konsool, mis kasutas vahetatavaid mänge. Selle au saab endale 10 aastat vanem Microvision, mis nägi pigem välja nagu kole õhkküttepumba pult, mille esipaneele mängudena ise ümber tõsta sai.

Väheseid tooteid saadab selline maagia nagu Game Boy'le osaks on saanud. Game Boy kõrvale ilmusid küll kohe peadpööritavalt võimsad rivaalid, aga ühelgi neist polnud sellist edu. Midagi jäi puudu ja midagi oli liiga palju. Muskleid oli neis piisavalt, kuid mängumaailmas vaid jõust ei piisa.

Kuigi Nintendo'sid on läbi aegade lastekonsoolideks sarjatud, oli tihti just Game Boy reklaamikampaania suunatud täiskasvanutele. Lisaks täiskasvanud meestele mõeldud reklaamidele oli väljaspool Jaapanit osavaks marketinginipiks Tetrise lisamine konsoolikarpi - väga mõistliku hinnaga mäng igale vanusele. Sama trikki korrati Wii puhul 2006. aastal, kuid siin võeti Wii Sports'iga ette juba terve põlvkond.

Hind on paljuski määrav. Siiski ka ainult hind ja suunatud reklaam ei tee maagiat. Game Boy edu puhul sai määravaks just see, milleks ta tehtud oli. Kaasaskantav konsool peab olema võimalikult kaasaskantav. Kuigi tänapäevases mõistes pole algne Game Boy just kuigi portatiivne, jahmatas mind selle kasutatavus veel 2002. aastalgi. Duracellid, mis ma tollal sisse panin, pidasid vastu terve Pokemon Red'i ja veelgi rohkem. Tegelikult pole need tänini tühjaks saanudki ning on kasulikud, kui vaja kellelegi mõnusalt hägust ekraanipilti või suurepärast soundi demonstreerida.

Kõige esimese Game Boy konsooli üks unikaalseid omadusi ongi sünteesitava heli kõla. See on eriliselt mõnus ja sügav ning võrdlemisel selgesti eristatav ülejäänud Game Boy'de helidest. Vana Game Boy sound on niivõrd omapärane, et seda kasutatakse chiptune muusika tegemisel, pidudel või niisama chillides. Fantastiline süntesaator!

Tollaste tipptasemel mängude soundtrackid ja äärmiselt sümpaatne graafika oli kindlasti põhjus, miks veel 20 aastat hiljem Game Boy nii paljude teadvuses ja südames on. Neli helikanalit ja neli halltooni pole just palju, kuid andekad heliloojad ja disainerid suutsid nende vahenditega luua fantastilisi maailmu, mida tahetakse aina uuesti avastada. Paljud ootasid juba ammu Wii Virtual Console kõrval samalaadset teenust DS'ile. On lootust, et DSi täidab need soovid.

Üks Game Boy seeria eduka pikaealisuse põhjuseid on olnud tagasiühilduvus. Kõik enne Nintendo DS'i (2004) ilmunud Game Boy'd suudavad mängida kõiki 15 aasta jooksul ilmunud Game Boy logo kandvaid mänge. See on midagi väga erilist ning just seda sama turvatunnet oodatakse Nintendolt ka edaspidi.

Olles nüüd mänginud vanu Game Boy mänge erinevatel konsoolidel ja platvormidel. Ka neil, mis neid tegelikult mängima pole mõeldud, tuleb tõdeda, et parim konsool vanade mängude jaoks on ajast, millest mängud ise pärinevad. Nii, et riistvara uuendamine pole vanade mängude nautimiseks tingimata vajalik. Kui, siis ainult tänapäeva portatiivsusele esitatud nõudmistele vastamiseks, mille põhimõtted on endiselt samad, mis 20 aastat tagasi - rohkem mängurõõmu pikemaks ajaks.

Palju Õnne Game Boy!