esmaspäev, 21. aprill 2014

Game Boy sai 25 aastaseks!

Täna veerand sajandit tagasi ilmus Jaapanis müügile Game Boy. Peaaegu esimene vahetatavate mängudega taskusse mahtuv mängukonsool.

Esimene Game Boy (1989)
Kuigi päris esimese au saab endale Microvision, mille mängude vahetamiseks oli vajalik ümber tõsta kogu korpuse esipaneel, mis siis määras nuppude asukoha ja valikud, siis polnud ikkagi tegu mängukassettidega.

Esimeseks vahetatavate kassettidega portatiivseks mängukonsooliks tahaksin kuulutada hoopis Vectrexi (1982). Selle köögiteleviisori mõõtu masina puhul said taskusse panna vaid mängukasseti enda. Mängudele värvi lisav overlay vajas aga juba suuremat sorti kirjaümbrikku. Vectrex oli aga nii kaasaskantav kui palju sinu pikendusjuhe seda omal ajal lubas.

Vectrex (1982)
Oma vana Game Boy emotsioone olen ma eelmises juubelipostis põhjalikult kirjeldanud. Puudu on vast see, et selle popkultuuri pärandiks saanud halli Game Boy mängimine nõudis ajastutruud suhtumist - aparaat määras sinule, kuidas sa seda kasutad, mitte vastupidi.

Game Boy legendaarne laimiroheline ekraan nõudis pühendunud mängijat, kellel polnud ideaalsete valgustingimuste saavutamiseks probleemi istuda tundide kaupa täpselt õige kõrguse, kauguse ja nurga all asetseva laualambi valguses kägaras. Kui valgus oli liiga hämar, või siis hoopis liiga ere, ei näinud kiiresti liikuvaid objekte. Ja väga vale valguse käes ei näinud üldse mitte midagi peale ekraanilt vastu peegeldava hõõgniidi.

Üks esimesi Game Boy mänge Super Mario Land (1989)
Sellest kõigest hoolimata on esimene Game Boy tänaseni taskukonsoolide sümbol. Selle kõige olulisemaks põhjuseks on tohutu mängude valik. Kui Microvisionile toodeti 13 mängu ja Vectrexile umbes 30, siis Game Boy kogu oli võrreldav Nintendo Entertainment System omaga - 511 mängu USAs ja veel suur hulk lisaks Jaapanis ning muudes regioonides.

Erinevad Game Boyd ja Jaapani mängud
Retropeldiku Game Boy kollektsioon on vahepeal kasvanud kordades, ulatudes tänaseks täpselt 588 mänguni. Siia saab lisada veel mõned Jaapani ja unlicenced mängud. Täpsuse huvides puudutavad need numbrid siis just halle classic Game Boy only kassette. Kui Jaapanis toodetud kohati arusaamatute mängude mäsu välja jätta, siis on hetkel oletatavast täielikust kollektsioonist puudu vaid 7 mängu.

Muidugi on siin tegu vaid nende nimedega, mida ma tean, et eksisteerivad. Ja seda teadmatust on Game Boy kollektsioneerimisel suhteliselt palju. Jaapanist rääkimata, on Euroopa ja Austraalia ehk siis nö PAL piirkonnad täis üllatusi.

Isegi reisides juhuslikult mõnes kolapoes Game Boy mängude hunniku otsa sattudes olen mitu korda leidnud mänge, millest seni aimu polnud. Vahest pole sellised "tundmatud" kuigi väärt nimed või on siis lihtsalt teise pealkirjaga juba olemasolev mäng, kuid kollektsionäärile on need põnevad.

Kes soovib kunagist pikalt kestnud Game Boy ajastut uuesti läbi elada, siis olen soovitanud konsooliks võtta Game Boy Color, sest see on oma ajastutruuduse juures väga mugav ja kvaliteetse ekraaniga. Mängude hinnad on endiselt üsna mõistlikud, kuigi tõusevad tasapisi, sest kuue aasta taguse ajaga võrreldes, kui mina kogumist alustasin, on ka Game Boy kollektsioneerimine rohkem hinda läinud.

Game Boy Color (1998) kokkujooksnud pildiga
Tore on aga see, et üsna lihtsalt ja ägedalt saab vana head Game Boy elamust kogeda tänase 3DSi peal. Nintendo eShopis on üsna okei valik mänge talutava hinnaga. Mis aga kõige tähtsam, emulaator, mille peal mägud jooksevad, on superäge.

3DS Zelda 25th Anniversary Edition (2011)
Vaikimisi käivitatakse 3DSil Game Boy mäng tüüpilise hallika varjundiga graafikaga. Käivitamisel Start ja Select nuppe all hoides viiakse emulaatoril pikslite tihedus täpselt vana Game Boy omaga vastavaks ja raamiks tekitatakse pildina tolle hall raam.

Kid Icarus (1991) 3DSil
Kui mängu mängimise ajal hoiad all L, R ja Y nuppe, muutub pilt mõnusalt laimiroheliseks ning kiirelt liikuvatele objektidele tekib "vana hea" LCD ekraani udune saba taha, mida omal ajal põhjustas ekraanide aeglane värskendumisvõime. Ja kui veel seejuures 3D peale keerata, luuakse kerge ekraanisügavuse efekt, nagu vanal Game Boyl, mille ekraan paiknes pealispinnast pisut sügavamal. Selle kõige avastamine oli väga tore üllatus - easter egg.

Palju õnne ja pikka iga, Game Boy!

teisipäev, 5. veebruar 2013

Öösel on kõik kassetid hallid ehk Game Boy Color mängude tulek


Aasta 1998 oli Game Boy fännidele segane aeg. Vastilmunud Game Boy Color justkui sundis tootma värvilisi Color mänge, mis olid tol ajal veel vanale 89nda aasta Game Boy'le tagasiulatuva toega. Vahest oli see vastupidi - edukad ja vähem edukad hallide kassettide mängud lasti välja ka spetsiaalselt Game Boy Color konsoolile.

Oluline on siinkohal teada, et need mustad backward compatibility kassetid polnud päris täielik Color. Absoluutselt 100% Color mängud ilmusid peagi ja nägid täiesti teistsugused välja - väga lahedalt läbipaistvate korpustega, olles kahjuks suuresti ülihalva sisuga. Mis põhiline, need olid tõesti Game Boy Color only ja seega full color. Nii palju, kui Game Boy Color välja andis.

Mustad kassetid olid aga nö poolvärvilised ehk Game Boy Color'i peal värvilisemad kui neljatoonilised hallid mängud, samas jäädes värvipaletilt tunduvalt piiratumaks kui Color only mängud.

Taolisi hallide mängude musti ehk Color versioone oli aga mitmeid, siiski mitte palju. Tuntum neist on Legend of Zelda - Link's Awakening, mis ilmus nö luksusversioonina, mida ma eeldan, et DX nime lõpus tähendas. Peale selle veel Tetris DX. Vähem tuntud on suvalised Nickelodeon Rugrats tegelaste mängud, mis on sama halvad nii halli kui ka musta kasseti peal.

Wario Land II (1998)
Selline pool Color on ka Wario Land II - must kassett, vormilt Color, sisult vana hea Game Boy classic. Mäng, mis on värviline Game Boy Color'i peal, kuid töötab kenasti neljas rohekas halltoonis esimesel Game Boy'l.

Wario Land seeria puhul tundus kuidagi loogiline, et esimesed kolm Mario Land'i ilmusid hallide versioonidena. Viimane neist oli siis Wario Land: Super Mario Land 3 (1994). Seejärel oli loogiline, et 1998. aastal ilmuv Wario Land II on Color - ikkagi Nintendo enda mäng ju, valmis värvideks.  Seda suurem oli üllatus, kui avastasin hiljuti, et Wario Land II eksisteerib massiliselt ka halli kassetina.

Wario Land II UK versioon täies iluduses (1998)
Kuidas saab selliseid asju avastada, kui oled kollektsionäär? Saab, kui usaldad ametlikke ja fännide poolt koostatud nimekirju.

Internetis levivad mängude nimekirjad on nii Nintendo ametlikul lehel kui ka fännide wikides puudulikud. Viimased suurte liialdustega, lisades originaalse Game Boy kogusse värvilisi, samas jättes välja olulisi originaalmänge.

Samas, mis siin kurta, just see ongi essents, mis teeb kõige esimesele Game Boy'le mõeldud mängude kogumise põnevaks.

esmaspäev, 4. veebruar 2013

Game Boy Play It Loud!


Game Boy võidukäik sai alguse 1989. aastal esimese halli mudeli väljatulekuga. Selle korpuse, nuppude ja ekraani kuju ning värvid on tänase päevani portatiivseid mängukonsoole esindavaks tunnuseks ja sümboliks.

Nintendo Game Boy (1989)
Enam kui 5 aastat hiljem, kui Game Boy uudsus ja menu hakkas tasapisi kahanema, tuli Nintendo lagedale uue kampaaniaga "Play It Loud!" Suure mürtsuga maandus teleekraanidele ja poelettidele terve rida värvilisi Game Boy'sid.

Game Boy Play It Loud! Black model (1995)
Vali kampaania ei keskendunud vaid Game Boy'le, oma osa oli ka Super Nintendo'l, kuid kosmeetiline uuendus sai vaid esimese osaks. Uus seeria ei lisanud algsele Game Boyle mitte midagi peale korpuse värvide, uudse pakendi ja lärmaka 90ndatele omase reklaamikampaania "Play It Loud!"


Värve tuli sellesse halli maailma kõvasti juurde, kuid sisu jäi endiseks. See tähendab, et ekraan on sama nostalgiliselt udu-laimi-roheline ja mänguheli endiselt ületamatu. Isegi korpuse mulaaž, kui nii tohib öelda, on identseks jäänud, näidates mudeli numbriks endiselt DMG-01 ja aastaks 1989, mis on muidugi õige, sest tegu ongi sama Game Boy'ga.

Läbipaistev Play It Loud! Game Boy
Isikupära toodi värvidega kõvasti juurde. Minu lemmikuteks on kollane ja läbipaistva korpusega Game Boy. Viimane on eriti cool, sümboliseerides ajastut, kus turvalise pleksiklaasi tagant paistvad trükiplaadid ja kondensaatorid mõjusid seksikalt.

Mõjuvad tänagi, vähemalt minule. Läbipaistva korpusega 3DS XL võtaks mul kõigi eelduste kohaselt põlvist meeldivalt nõrgaks ja sunniks ostma järjekordset konsooli, mida ma nii väga ei vaja, tänu oma super ägedale 3DS Zelda Anniversary versioonile.

Kollased Game Boy'd - Color (1998) ja Play It Loud (1995)
Toonasest värvivahetuse kampaaniast sai mõnes mõttes pretsedent ja nii toimib konservatiivne Nintendo tänasel päeval üsna sama moodi. Põhimudelile lisanduvad värvilised koopiad alles tükk aega hiljem, vahest isegi aastate möödudes.

Play It Loud! oli huvitav ja uudne püüe lisada palju aastaid hiljem ei millegi erilisega uut vunki vanale riistvarale. See katse õnnestus. Game Boy oli endiselt äge ja valmistus Nintendos peagi saabuva telekamänguturu tagasilöökide purustusi enda kanda võtma.

esmaspäev, 28. jaanuar 2013

Kiire pilk sahtlisse - Snow Brothers (1992)

Snow Brothers (1992) on hea näide, kuidas arcade mängude pordid toimivad edukalt ka Game Boy platvormil. Mäng on mõnus ja lõbus ning varjab täiuslikult, mis kana on lumemeestel ülejäänud maailmaga kitkuda.

Game Boy - Snow Brothers (1992)

Snow Brothers'i lugu algab ilma igasuguse sissejuhatuseta. Title screen ei tee asja paremaks, nimetades mängu nimeks Snow Bros. Jr. Mismoodi tegu vendadega on, jääbki segaseks.

Nii, kui mängu sisse lülitad, pead esimesele kollile palliga molli sõitma. Ja see on lõbus. Sinu eesmärk on vastased suureks lumepalliks pommitada ning see omakorda teistele kaela veeretada. Viimaseid tabades poetavad need igasugu nänni maha, mis üldiselt on mõeldud sinu elu lihtsustamiseks, aga võivad ka vastupidiselt mõjuda. Näiteks tahaks pärast kiirust lisava joogi neelamist meenutada vana rahvatarkust: "Tark ei torma!" Mäng on lihtne, aga rabistamiseks siin ruumi pole.

Nagu ennist kurtsin, on Snow Brothers algajale mängijale tausta selgitamisega kitsi, kuid uudishimulik ja visa jõuab igal juhul nende väärtusetute teadmiste varasalvedeni. Mängu 60 taset on jaotatud kuueks maailmaks, mille lõpukollide võitmisel avaneb kildhaaval olematu loo müstiline taust.

Kunagi oli maailm ühtne ja tasakaalus... - Pildil on lumi, päike ja tuli.
Kui algasid sõjad, lahutati maailm kaheks osaks... - Jää ja tule maaks... väga loogiline.
Kuid mõned inimesed mäletavad iidset legendi, mis ütleb... - Tundub, et midagi päikese kohta.
Et tuleb üks kangelane, kes ühendab maailmad! - Lumemees, muidugi!

Kui nüüd kellelgi tekkis tunne, et pilt lumevendade ja maailmaga hakkab vaikselt paika loksuma, siis minuga äsja tigedat võitlust pidanud maailma lõpukoll muutus kole kurvaks, tema suust ronis välja teine lumevend ja koll poetas abistava lause: "Kui süda päikesele tagasi anda, on maailm taas tervik!"

Loota, et nüüd on vennad koos ja läheb ägedaks mölluks, vend venna ja õlg õla kõrval - mõttetu. Äsja saabunud Snow Bro saadab su rõõmsalt järgmisesse maailma, koos südamega, mille sa äärepealt maha oleks unustanud. See süda saab viimase mailma lõpus seni tigeda päikese suuks, kes edaspidi ainult naeratab. Ja paistab säravat päikesepaistet sinule, su vennale ja kõigile kolentinidele, kellega te koos rõõmsalt tantsu lööte.


Kokkuvõtteks. Snow Brothers tundub olevat suhteliselt haruldane Game Boy mäng, mille hind küündib tavapärasest kordi kõrgemale. Arvestades ilmumise aastat ja mängitavust, võib Capcom mängu üle piisavalt uhke olla. Tegu pole eriti tuntud nimega ja kuulub seetõttu nende pärlite hulka, mida sadade vanade Game Boy mängude hulgast ikka ja jälle leiab.

neljapäev, 17. jaanuar 2013

Veel roboteid - plekist, puust ja traadist

Minu robotite ja ühtlasi Tin Can Toy kollektsioon, millest kirjutasin ühes varasemas postituses, on veidi täienenud. Seekord siis kolme täiesti erineva robotiga, kes erinevad nii stiililt kui ka materjali poolest.

Soovitan pöörata tähelepanu karbile. See viib meid ajas edasi - 50ndatesse.
Vanim neist on Spinney. Kui õigesti mäletan, ostsin selle Barcelona lähedalt Girona lennujaamast ühest gadget-pudi-padi poest. Spinney kuulub Kikkerland'i täiesti kasutute üleskeeratavate robotite seeriasse, mis tegelevad roomamise, karglemise ja sädemete pildumisega. Reeglina on nad närvilised ja kohmakad.

Spinney in da .cub
Spinney on väga armas punase võtmega robot, kelle eesmärgiks on enda raskeima komponendi - peaga, üks korralik headbangle maha panna. Seda muidugi juhul, kui keegi ta üles keerab.

Spinney, Sparklz'i sõber
Raske Metal ja puit on ammustest aegadest koos käinud. Lisaks Metsatöllule tõestab seda ka kumminööridest ja puuklotsidest koosnev metsikult armas SCIE NCE MUS EUM robot. See äärmiselt painduv ilma ühegi naelata ehitatud robot on iga penni oma kolmest naelast väärt.

London Science Museum'ist ostetud meenerobot rokib
Mulle meeldivad 50ndate robotid. Kui ülaltoodud täisnurkne robot oli iga 80ndate tattnoka joonistusploki kohustuslik materjal (mina joonistasin kõrvadeks tavaliselt pasunad), siis eelmise sajandi keskpaiga robotid olid coolilt väärikad ja voolujoonelised. Neist õhkub salapära ja veidrat samurailikkust, mis sisendab, et kui selline sulle Marsil vastu tuleb, siis sa ei lähe temaga tüli norima.

Andke mulle planeet!
... ja kirjutuslaud, millel seista!
See Mechanical Planet Robot ehk korporatiivse koodnimega MS 430 kannab seerianumbrit 11358 ja on ühtlasi not so rare 14£ collectible, kelle tõstsin samuti Londoni tehnikamuuseumi poes ostukorvi. Äge muuseum, parim pood. Sinna jäi maha üks metsikult lahe suur 40 naelane robot, aga kahjuks minu "ära kurat osta reisil poolt maailma kokku" närv hakkas liialt tõmblema. Andsin alla. Jätsin isegi ostmata (miks ometi?) üleskeeratava plastikust kitšroboti, mis mitte kunagi ei sõida lauaservalt alla.

Family Matters! (parim neegrite family sitcom eales)
MS 430 on hoolimata repro olemisest tõsine tegija. Jaapani heiroglüüfidega karp ja samurailik larf (ma ei tea, miks see võre samastub mulle Jaapani sõdalase kiivriga, võib-olla on asi hoopis peakujus) vihjavad, et tegu on selle maa loominguga. Mis põhiline, see üleskeeratav robot pillub ka sädemeid, mis paistavad läbi punase plastikkile.

Robot MS 430 on üks kümnetuhandetest 50ndate plekkroboti replikatest. Minu jaoks on see koopia sama lahe kui võiks olla originaal. Kirjutasin juba kord, et tegu on käsitöölise masstoodanguga, mis tasahilju tõi Jaapani sõjajärgsest Oh! Made in Japan! staatusest Wow! Made in Japan! kuulsusesse.

Rääkides Jaapanist, ei ole vist väga asine lugeda 80ndate teise poole Nõukogude Eestit eriliseks võrdluskohaks, aga mäletan selgesti Põlva Keskkooli 1. või 2. klassi sündmust, kus mul olid koolis kaasas Austraalia tädi poolt saadetud valge pärlmutter-plastikpeaga käärid. See oli midagi erilist, sest valdav käär oli tol ajal logisev ja kooruva rohelise emailiga. Üks klassikaaslane ei uskunud, et Sainless Steel'i pressitud relieef Made in Japan on päris ja arvas, et ma olen selle ise kirjutanud. Selline maagia oli Jaapanil, sest kõigil ägedatel asjadel, mis inimeste kätte sattusid, oli kirjas Made in Japan. Tollal olid isegi värvilised plastmassist keedumuna taldrikud ägedad.

MC 430
MC 403 peegeldab 50ndate arusaama robotitest. Enamik neist käivad Marsil, koguvad anorgaanilisi aineid ja tulistavad kõiki võõraid. Vahest hulluks minnes ka omasid. Eelmise sajandi keskpaiga robotid pidid tingimata olema suured ja kohmakad ning käima jalgadel (mis tuletab mulle algklassides loetud 70ndate noorteajakirjast Pioneer leitud Sammuva Ekskavaatori tulevikukirjelduse, ... mis ongi päriselt olemas!)

50ndate roboti käteks on tangide taolised kohmakad haarmed, miks see tol ajal nii pidi olema, ei tea, (aga selle võrra coolim paistis ka tänini moodne Short Circuit'i Number 5), võib-olla saadi käte konstrueerimisel inspiratsiooni Glove Box'idest.

Kui nüüd rohkem Jaapanist mõjutatud Ameerika pop-kultuuri süüvida, siis oli sellisel roboti tüübil olemas üks väga kuulus suguvend nimega Robby The Robot. See 50ndate keskel filmitööstust teenima mõeldud robot on lisaks kõigele teinud loetud sekundid kaasa paaris vanas Twilight Zone osas.

Robby in Service Mode

Õnneks vahet pole, kas vaadata ägedat mänguasja oma laual, või on näha elusuuruses metallmonstrumit inimeste maailmas tegutsemas, mõlemad pakuvad positiivse elamuse ja äratundmisrõõmu.




pühapäev, 9. detsember 2012

Saksakeelne Nintendo 64 reklaam-VHS


Sain hiljuti veidra nimetu Nintendo logoga VHSi, mille sisu on vaat, et veidramgi - ligi tund kestev saksakeelne Nintendo 64 reklaamfilm. Kuskil keskel on viide aastale 1997, mis klapib N64 Euroopa turule jõudmise aastaga.


Kuna tegu on ilmselt tol ajal Euroopas väljalastavate N64 mängude tutvustusvideoga, nimetasin selle vastavalt: "Nintendo 64 Demo Tape (1997) German VHS 54 min". 

Lindi lõpuosas loetletakse üles Game Boy Pocket värviversioonid. Roosat nende hulgas pole, või siis vähemalt ei saanud ma sellest aru. Minul on see olemas, see on oluline.

Kergete pingutustega sain lindi digitaliseeritud. Pärast metsikult gigasid ja tunde konverteerimist ning üleslaadimist sai haruldane videomaterjal VHSi kütkest vabastatud.

Liiga kaua kestnud VHS koduvideosüsteemide aeg on õnneks jäädavalt möödas. Mitte, et Video Home System mulle ei meeldiks, aga selle tootmine pidas häbematult kaua ajale vastu, pidurdades kvaliteetsemate kandjate võimalust turule tulla, nagu FDD. 1970ndate lõpust alates 40 aastat kodukasutajate filmiturul vastu pidada - see on ikka karm saavutus.

Õnneks oleme täna füüsilistest videoformaatidest üle ja teil kõigil on võimalus nautida seda veidrat saksakeelset reklaamfilmi. Vähemalt nii kaua, kuni Youtube leiab, et selle levitamine autoriõigustega vastuollu läheb. Ma siiski usun, et ei lähe. Usun, et see sakslasest häälnäitleja sai oma margad kohe kätte ja salvestise levitamisest eraldi tasu ette ei näinud.


Suurimad tänud Gerdile, kes enda kodus vedeleva salapärase Nintendo kirjadega VHSilt tolmu pühkis ja selle minule otsustas kinkida!

kolmapäev, 23. mai 2012

INTERVJUU: Retropeldiku autor Terry London räägib kirest Game Boy ja retromängude vastu

Otsekoopia Delfi Forte 23.05.2012 artiklist

Tõsimänguritele on ikka meeldinud vanadest videomängudest lugeda. Oma hobi ajalugu on ju tore tunda (avastad, kust praegu mängudes levinud ideed pärinevad) ning lisaks on paljud retromängud endiselt nauditavad ja kutsuvad. 

Retromängudest eesti keeles kirjutajaid on üldiselt vähe. Seetõttu hakkas mind huvitama hiljuti "Puhata ja mängida" raadiosaates osalenud Terry London, kes rääkis oma armastusest Nintendo esimese taskukonsooli Game Boy vastu.
Terryl on üllatavalt kaua tootmises püsinud seadme (1989-1998) mängude täielikust kogust puudu vaid mõnikümmend teost. Tema muljetest nende proovimisel saab lugeda Retropeldiku ajaveebis.
Terry London on meeldejääv nimi: kas see on varju- või koguni pärisnimi?
Terry London on minu sünninimi, sellest midagi pikemat rääkida polegi, nii lihtsalt on. :)
Räägi endast lähemalt
Vabast ajast üle jääva vaba aja pühendan Retropeldiku ja Puldimurdja ja nende Facebooki lehtede ülalpidamisele. Seda pole palju, kuid ajapikku on lugemist kogunenud.
Kes blogi või foorumit jälginud on, vast teavad juba, et olen üks nendest koledal kombel kogumisekire küüsi sattunutest. Pisiku sain ilmselt kunagi lapsepõlves kingiks saadud esimese põlvkonna Nintendo Game Boyst, mida mul oli õnn omada selle hiilgeajal.
Tollal ma muidugi ei aimanud, kuhu see kõik viib. Vahepeal sai konsool vahetatud SEGA Mega Drive'i vastu ja seegi lõpuks ülikooli minnes müüdud, et kaks järgmist (Sony PlayStationi võidutsemisel kestnud) TV-konsooli põlvkonda õpingute ja õlu kõrval üldse vahele jätta.
Asi läks põnevaks, kui avastasin, et vanu häid mänge saab uuesti läbi elada emulaatorite abil. Millegipärast tõmbasid ikka just vana laimirohelise pildiga Game Boy mängud, mida oli millegipärast vaja kohe ka kollektsioneerima ja süstematiseerima asuda.
Ere elamus oli, kui sain lõpuks internetivihje abil ühest veidrast "Final Fantasy Adventure'i" mõistatusest edasi. See tundus uskumatu, seitse aastat ootamist, et üks mäng lõpuni mängida.
Päris mängude kogumine sai alguse, kui eBay Eestisse saatmist võimaldama hakkas.
Esialgne huvi oli taastada oma kunagine väike kollektsioon ja osta veel mõned parimatest parimad, kuid üsna pea sain oma esimese saja mänguga postitada tollase YouTube'i suurima klassikalise Game Boy mängukollektsiooni video. Niivõrd puudulik oli internet veel viis aastat tagasi.
Kui palju ise jälgid retromängudest artikleid, videosid, saateid vms? Aga kaasaegsetest?
Mäletan, et veel 2006. aasta kandis oli tohutu nälg mõnusate retromängude ülevaadete kohta. YouTube tundus olevat täis vooditekil filmitud juhuslikke mängukogusid ja ainus asine info vanadest mängudest leidus teksti- ning mõningasel pildikujul.
Siis avastasin kogemata Angry Nintendo Nerdi (hilisem AVGN) ja seejärel läks iga järgmine leid läks aina paremaks. Sisuliselt kaotasin vajaduse igasuguse telekavaatamise järele.
Lemmikuteks on läbi aastate olnud ClassicGameRoom (cgrempire.com), just aeg, kui see veel vanadele Atari kaasaegsetele mängudele keskendus; retrowaretv.com ja muidugi ScrewAttack.com.
Entusiaste, kes suudavad väga positiivselt nii uusi kui ka vanu mänge arvustades üllatada, tuleb ikka vahest ette. Minu jaoks on oluline just vahetu kogemus ja emotsioon, mitte niivõrd IGNi stiilis kvaliteedipunktide jagamine.
Kohalikest üritajatest tooksin esile Iskramani videoarvustused. Tema muheda huumoriga vürtsitatud omaaegsete arcade-mängude kogemusi on lausa lust kuulata. Eesti mängumaastik vajab selliseid mehi.
Metsikutest retrokollektsionääridest julgeksin soovitada Gamester81 kanalit. Tundub pea võimatu leida mängukonsooli, mida tal veel olemas ei ole.

Piltidel (vasakult): 
* Game Boy, Game Boy Colori ja Nintendo DS-i mängude karbid võrdlusena
* "Pocket Bomberman": tüüpiline väljaspool Jaapanit levinud Game Boy mängu pakend
* Terry ja Commodore 64
Milliseid mänguseadmeid üldse kõige armsamaks pead ja mida ise hetkel aktiivselt kasutad?
Siinkohal pole vist raske arvata. Midagi pole teha, ikka Game Boy.
Mängin küll GB Colori peal, aga just esimese põlvkonna mänge. Sellele järgneb kohe DS Lite, mis tundub mulle Game Boy Advance SP järel kõige parema disainiga mängukonsoolina üldse. Nintendo järgnevad portatiivsed väljalasked seda igatahes ületada pole suutnud.
3DS on iseenesest tore ja ma mängin sellel üsna tihti, aga sarnaselt esimese paksu DS-iga on konsool oluliste disainivigadega.
Armsust ise on ikka tegelikult väga raske esile tuua. Mulle on minu Nintendo Virtual Boy samuti väga oluline, samuti Vectrex. Kahjuks polnud mul õnne või õnnetust neid kaasaegsena omada, kuid tegu on sedavõrd unikaalsete seadmetega, mis suudavad oma ajastu vaimsuse väga kenasti tänapäeva kaasa tuua.
Minu mängimise keskmine aktiivsus on väga küsitav. Lihtsalt enam pole neid kümneid-sadu tunde RPGdesse uppumiseks. Üldiselt jaotub mu aeg Game Boy lõputuna näiva põllu uurimise, PS3, DS-i, 3DS-i ja Wii vahel. Vahest harva mängin mõne teise nüüdseks retro konsooli peal.
Kuidas Nintendo hilisemad taskukonsoolid meeldivad (pärast Game Boyd - GBA, DS-pere, 3DS)
Täpsustaksin, et kuigi nii mõneski portaalis pannakse need samasse patta, siis pärast Game Boyd tuli Game Boy Color.
GBC sümboliseerib minu jaoks mängude poolest ebahuvitavat ajastut. Kui labidavara on kogu aeg toodetud, siis seda põlvkonda iseloomustavad igavad aeglaselt käivituvad koledate värvidega mängud, mis juhatas sisse veidra tava, et mida halvem mäng on, seda kauem peab ootama, enne kui seda mängima saab hakata. Loomulikult on GBC mängude hulgas ka palju positiivseid erandeid.
GBA tulek tõi aga palju toredat paljude väga heade Super Nintendo portide ja uute kvaliteetsete mängude näol. Kahjuks ka massilise piraatluse. Kollektsioneerida soovitan ma seda ajastut aga väga ettevaatlikult, sest Euroopas müüdi võltsinguid suisa suurtes elektroonikapoodides.
Rada, mida mööda Nintendo oma portatiivsete konsoolidega seni käinud on, mulle üldiselt meeldib. Nagu eespool mainisin, esineb veidraid disainivigu, kuid reeglina need kaovad järgmise versiooniga. Seda oodatakse ka 3DS-i puhul.
Mänge teadlikult soetades saad unustamatult meeldivaid elamusi. Pinnapealselt erinevat jama masinasse toppides võib igast mänguaparaadist nadi mulje jääda, näitab too siis stereoskoopilist 3D-pilti või mitte.
Mis uusi mänge hetkel ootad või proovid?
Uute mängude soovide nimekiri on hetkel tühi. Kui kunagi ammu oli nälg iga järgmise mängu järele, siis nüüd aeglase mängijana on mul metsikult häid mänge pooleli.
"Unchartedi" seeria, viimane "Batman", "Legend of Zelda" mängud nii Wii, DS-i kui ka 3DS-i peal. No ja viimane "Super Mario 3D". Tundub, et lihtsam on mänge muretseda kui neid läbi mängida.
Mulle ka meeldib Nintendo, aga ikkagi - miks Nintendole keskenduv ajaveeb, mitte mõni teine kultuslik seade, nagu Dreamcast?
Retropeldikus Nintendole keskendumine tuleneb materjali üleküllusest. Minu põhimõte on, et kirjutan vaid sellest, mida ise oman ja vahetult kogen. Paratamatult on mul proportsionaalselt Game Boy teemalist kraami kõige rohkem ja ülejäänu on lihtsalt oma aega ootama jäänud.
Tagantjärele olen lisaks erinevatele Game Boy versioonidele muretsenud nii SEGA Game Geari kui ka Neo Geo Pocket Colori. Kui leian mõistliku pakkumise, on plaanis soetada ka esimene Atari Lynx.
1990ndate algus on ajajärk, mis tundub siiani väga põnev, tsementeeriti siis ju tänaseni kehtiv arusaam portatiivsest universaalsest mänguaparaadist. Enne seda toodeti veidrusi, mille üheks toredaks näiteks on Vectrex.
Nintendo on südamesse jäänud eelkõige ajaloolistel põhjustel, kuid seda on toetanud ka täpselt minule sobivad mängud.
Olen küll mõelnud, et huvitav, kas lapsepõlves Game Geari omanikuna oleksin täiskasvanuna nö SEGA kid, eriti, kui tolle pildiline ilu oli Game Boyga võrreldes täiesti laes. Usun siiski, et vist mitte. SEGA Mega Drive'i omasin suhteliselt samas ajajärgus pikka aega, kuid nii olulist jalajälge hinge ei jäänud. Nii olengi Mega Drive'i mängude puhul piirdunud PlayStation 3 kollektsiooniga.
Muide SEGA Dreamcasti kogemuste jagamist olen samuti kaalunud. See idee jäi konsoolis peituva kustunud patarei vahetamise taha.
Piltidel (vasakult):
* Game Boy perekond (Classic, Pocket, Light, läbipaistev Pocket, Color, Advance, Advance SP) 
* Haruldane "Game & Watch" kogumik Nintendo DS-ile 
* Game Boy Light ja Pocket kõrvuti. Light on haruldane, vaid Jaapanis ilmunud esimene taustavalgusega Game Boy
Kuidas sattusid "Puhata ja mängida" raadiosaatesse? Kas oled (mängudega seoses) ka enne avalikkuse ees esinenud?
Saatesse kutsus mind külaliseks Puldimurdja foorumi algataja ja muidu tore sõber PeZ. Minu senised avalikud sõnavõtud mängude teemal on piirdunud kirjasõnas ja videokatsetes. Esinemine pole kunagi olnud ambitsioon omaette, sest kirjalik eneseväljenduse viis on mulle alati paremini sobinud. Seda nii oskuste kui ka stuudio puudumise tõttu.
Küll aga oli külaskäigu näol tegu väga toreda võimalusega. Pean tunnistama, et kui veel taolises ürituses osalema kutsutakse, kaalun täiesti osavõtmist.
***